NB! 7. oktoober kell 15: loengu peavad Daniele Monticelli ja Liz Wells (raamatu „A Photography Reader“ koostaja), järgneb kuraatori ja kunstnike paneeldiskussioon.

„Vaata mulle näkku: mu nimi on Oleks Võinud Olla; samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti,“ nagu sõnastas Edgar Auber, Giorgio Agambeni hinnangul, nõudliku pühenduse oma Marcel Proustile kingitud foto tagaküljel. See meeldejääv Dante Gabriel Rossetti sonetist „Elu hoone“ võõrandatud pühendusest sai Prousti elu leitmotif, kirjanikku kummitanud juhtnöör, armastuse sünonüüm, meenutus mälestusest, samuti tõestus Prousti ehtsast fotograafiakirest. Piltide kergemeelset elu jälgides viitab näitus „TEISELE POOLE“ Auberi pühendusele ja arvestab seda unikaalse fotograafia definitsioonina, mis sisaldab peegeldust ajas ja selle killustatust, esitust ja selle hädavajalikkust, samuti distantsi ja lahkumisžesti.

„TEISELE POOLE (Vaata mulle näkku: mu nimi on Oleks Võinud Olla; samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti.)“ toob esile fotograafia eneserefleksiivsuse ja selle hetkeseisu, samuti fotograafia tingimuslikkuse ja nõudmise (mida Agamben nimetab „lunastuse nõudmiseks“ või selleks, mida ta tajub „kaduma hakkava reaalsusena, et muuta see taas võimalikuks“. Mis teeb fotograafia võimalikuks, mis paneb selle tööle, teeb kasulikuks ja paneb toimima suhtepositsioonilt, kuidas fotograafia jätkuvalt panustab kujutise arhitektuuri ja läheb (sellest) TEISELE POOLE; mis paneb fotograafia kõnelema, mis on selles liikuvat, kuidas minna TEISELE POOLE meediumit või liikuda RINGI ning samal ajal jääda fotograafia diskursuse piiresse?

„TEISELE POOLE“ keskendub fotopõhiste tööde kogumina esiteks fotograafia kasutusega seotud kunstilistele positsioonidele, samuti neile, kes on huvitatud meediumi laienenud mõistest, mida märgivad hägused piirjooned teiste väljendusvormide ja põgenemiskategooriate, võrgutavate meelte ja teiste provotseerivate süžeede vahel. Veelgi enam, fotokujutise käitumist analüüsitakse ning fotograafiat mõistetakse antud juhul ruumilise praktikana. Seisundid nagu „vahepealne“, „teisel pool olev“, „paralleelne“ ja „rohkem kui“ on selle näituse olemuslikud osad, mis keskenduvad pilditegemise pöördelistele ja kriitilistele lähenemistele ning fotograafia kui meediumi seisundile, mis on manipulatsiooni ja väärkasutuse läbi haavatav. Kunstnike viis kujutist kasutada on valgustav kujutise olemuslikus stabiilsuses kahtlev jätkuprotsess. Resoneerides võõrandatu ja originaali, liikumisillusiooni ja põnevuse, tasapinnalisuse ja kolmedimensioonilisuse vahel, loob see – veel defineerimata – tajukvaliteedi, mis nõuab vaatajalt spontaansust, samuti teatud improvisatsioonivalmidust. Enamikel juhtudel on
tegemist tõeliselt performatiivse juhisega, kus olematu liikumine on teoses tõepoolest liikumine.

Näituse „TEISELE POOLE“ lähtepunkt on üks kaunimaid esseid, mis kunagi fotograafiast kirjutatud – Giorgio Agambeni „Viimne kohtupäev“ (esseekogumikust „Profanations“), milles fotograafiale omistatakse missioon „tabada Viimset Kohut“. See näitab maailma sellisena, nagu see paistab viimasel päeval, Viha Päeval, kui „see, mis juhtub“, on esile kutsutud, kutsutud välja ilmuma Viimsel Päeval. Agamben analüüsib liigutuste ja fotograafia vahelist suhet. Tema jaoks tähendab fotograafia alati rohkemat kui pelgalt kujutist: „See on vahepealsuse koht, subliimne lõhe meelelise ja intelligiibli, koopia ja reaalsuse, mälestuse ja lootuse vahel.“ Hõlmates vormi ja jutustust ning toimides katkestuse, rebestuse või murdumisena, püüab näitus seda lõhet kaardistada.

„TEISELE POOLE“ arvestab fotograafia-lähedaste positsioonidega, näiteks Geoffrey Farmeri teatrikujutised (installatsioon/skulptuur/fotograafia), Helena Almeida fotograafiline autoportree (performance/joonistus/maal/fotograafi), John Gerrardi animeeritud visiooniarhitektuur (video/fotograafia/valguskast) või Elad Lassry rumalate subjektide mise en scène (objekt/film/fotograafia). Teised näituse kunstnikud, näiteks Becky Beasley, Haris Epaminonda, Stefan Burger, Alexandre Singh, Banu Cennetoglu, Marlo Pascual, Christodoulos Panayiotou, Iñaki Bonillas Anette Kelm, Sunah Choi, Miriam Böhm, Tatiana Lecomte ja Caroline Heider panustavad fotograafia mõistesse, mida tajutakse ruumilise, performatiivse, eneserefleksiivse ja postkontseptuaalse praktikana. Dénes Farkasi uus kohaspetsiifiline installatsioon raamib ja elavdab näituseruumi, meenutades fotograafilist protsessi kui tegelikkuse koopiat. Samas arutlevad John Baldessari varased filmid (sh „Kunstikatastroof“, 1971, ja „Ed Henderson soovitab fotodele heliriba“, 1974) fotograafia vormi ja tähenduse üle.

Helena Almeida (1934) sündis Lissabonis ning elab ja töötab samas. Ta õppis maalikunsti Escola Kõrgemas Kunstikoolis Lissabonis.
Viimase neljakümne aasta jooksul on ta intiimsuse, sensuaalsuse ja keha piiride uurimisel ühendanud maalikunsti, fotograafilised kujutised, performance’i ja joonistused.
Kuigi Almeida kasutab alati ennast modellina, ei ole tema piltide puhul tegu autoportreedega. Tema fotodel on kujutatud üksikasjaliku koreograafiaga keerukaid visuaalseid kompositsioone, milles paistavad ruum ja sirge, samuti suhe kunstniku ja tema töö vahel. Vahel maalib ta fotodele paksu kihi tavalist sinist või punast värvi, lisades skulpturaalseid 3D-elemente.
Almeida on üle maailma regulaarselt näitustel esinenud alates 1960. aastast. Ta on kaks korda esindanud Portugali Veneetsia Biennaalil – 1982. ja 2005. aastal.

John Baldessari (1931) sündis National Citys, California osariigis. Ta omandas BA ja MA San Diego Osariigi Ülikoolis ning õppis ka UC Berkeleys, Los Angeleses, Otise Kunstiinstituudis ja Chouinard’i kunstiinstituutides. 2003. aastal andis San Diego Osariigi Ülikool talle audoktori tiitli ning 2004. aastal valiti ta Ameerika Kunsti ja Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta on saanud Guggenheimi stipendiumi (1986) ja granti Riiklikult Kultuurirahastult, teda on auhinnatud Oscar Kokoschka ja California kuberneri auhinnaga elutöö eest visuaalsete kunstide alal. Ta on õpetanud Edela-California Ülikoolis, San Diego California Ülikoolis ja California Kunstiinstituudis Valencias.
Tema töid on teiste hulgas näidatud rahvusvahelistel isikunäitustel Amsterdamis, New Yorgis, Essenis, Houstonis, Californias ja Madridis, samuti grupinäitustel Houstoni Kaasaegse Kunsti Muuseumis, Kasselis toimuval festivalil Documenta, Veneetsia Biennaalil, New Yorgi MoMa-s, lisaks näiteks Palais des Beaux Arts’is Brüsselis ja Ameerika kunstibiennaali Whitney muuseumis.
www.baldessari.org

Becky Beasely (1975) sündis Suurbritannias, ta elab ja töötab Inglismaa linnas St Leonards on Sea. Ta omandas bakalaureusehariduse Goldsmithsi Kolledžis Londonis (kaunid kunstid ja kunstiajalugu, 1999) ning magistrikraadi Kuninglikus Kunstikolledžis (fotograafia, 2002).
Kuigi Beasley peamised meediumid on fotograafia ja skulptuur, on tema töödel sügav suhe keelega. Ta seab esteetiliselt küsimuse alla suhted käsitsi valmistatud, sageli puidust, objektidega ning nende kujutamisega fotodena. Tema uurimisteemas on segatud isiklik ja kunstiajalooline huvi, mida tihti vahendatakse läbi kirjanduslike viidete. Tema skulptuure on kirjeldatud kui „vaimseid objekte“ ja see sihilik topelttähendus sobib ideaalselt kontseptuaalsete strateegiate täpse ja mängulise kasutusega, mis on surutud intensiivselt koostatud objektidesse.
Tema valitud isikunäitused on aset leidnud UBU galeriis Glasgows (2006), Office Baroque’is Antwerpenis (2009), Laura Bartletti galeriis Londonis (2009) ja Serpentine Gallery Pavilionis Londonis (2010). Beasley grupinäitused on olnud näiteks Baseli Kunstihoones (2008), MACBA-s Barcelonas (2009), New Galerie de France’is Pariisis (2009) ja Locust Projectsis Miamis (2010).
www.beckybeasley.com

Iñaki Bonillas (1981) sündis Mexico Citys ning elab ja töötab samuti seal.
Alates 1990. aastate lõpust on Iñaki Bonillas tundnud tugevat kutsumust fotograafia vastu. Viidates 1960–70ndate esteetikatele ja kontseptuaalsetele praktikatele, on Iñaki Bonillas tasapisi eraldanud fotograafia koostisosad ja ühendanud need teiste toimingutega.
2003. aastal tõi Bonillas oma teostesse oma vanaisa, J. R. Plaza, tohutu fotoarhiivi. Ta ühendab elemente, mis on a priori ühildamatud: ühelt poolt isiklik, biograafiline jutustus, mis sisaldab isiklikke nalju ja tundeid, teisalt poolteaduslik kogumikuelement – klassifitseeriv ja arhiveeriv.
Tema teoseid on hiljuti näidatud mitmetel näitustel nagu „The Expression of the Emotions in Men and Animals” (Hermes und der Pfau, Stuttgart); “El mal de escritura” (MACBA, Barcelona); “Protective Coloration” (Bard College, New York) ning “Little Theater of Gestures” (Baseli Kaasaegse Kunsti Muuseum ja Malmö Kunstihoone). Tema teos osales eelmisel aastal ka festivalil Art Statements / Art Basel. Iñaki Bonillase esindajad on ProjecteSD (Barcelona), Galerie Greta Meert (Brüssel) ja Galería OMR (Mexico City).

Adam Budak (1966) tegutseb kaasaegse kunsti kuraatorina Grazi Kunstihoones Austrias ning mujal. Ta õppis teatriteadust Jagiellonia Ülikoolis Krakovis, lisaks ajalugu ning kunsti- ja arhitektuuriajalugu ja -filosoofiat Kesk-Euroopa Ülikoolis Prahas.
Budak on paljude isiku- ja grupinäituste autor ning muuhulgas kaaskuraator sellistele väljapanekutele nagu Manifesta 7, Poola paviljonid 9. Veneetsia Arhitektuuribiennaalil ja Praha Biennaalil. Budak on üks kuraatoripraktika ja -teooria magistrantuuri asutajaid Jagiellonia Ülikooli Kunstiinstituudis Krakovis. Tema kuraatoripraktika asub kuskil ruumiliste vormide ja performatiivsete kunstide ristteel.

Stefan Burger (1977) sündis Saksamaal ning elab ja töötab Zürichis, Šveitsis. Burger omandas fotograafiaalase magistrikraadi Kunsti- ja Disainiülikoolis Zürichis (2003).
Burgerit huvitavad stseenid, mis näitavad ehitusprotsessi, tellinguid ja tugesid. Ta avastab mehhanisme: vaatlus-, tootmis- ja rakendusmehhanisme. Otsingud viivad ta maailma seikade juurde, liikuvate kulisside taha ja lahtirulluvate stseenide juurde.
Valitud isikunäitused on toimunud Marion Scharmanni galeriis Kölnis, Kunsthaus Basellandis Baselis ja Thuni Kunstimuuseumis. Valitud grupinäitused on aset leidnud Artnews Projects raames Berliinis, Zürichi Kunstihoones, Düsseldorf Contemporary’s koos Freymond-Guth & Coga ning Centre Bieli Kunstikeskuses.
stefanburger.ch

Miriam Böhm (1972) elab ja töötab Berliinis. Ta on õppinud Viini Kunstiakadeemias ja Amsterdami Riiklikus Kaunite Kunstide Akadeemias.
Mirjam Böhmi fotod sisaldavad tihti kujutisi, millel nihkuvad perspektiivid hägustavad üksikkaadri esitust pildilise illusiooniga. Iga uurimus on piinliku täpsusega tabatud ja fotografeeritud, lõigatud, kohendatud ja uuesti fotografeeritud. Selle tulemusena on saavutatud pilt, kus vaikelu, maastik, taust ja esiplaan vahetavad rollid. Ta pildistab dokumentalisti silmaga argiseid motiive – maastikku, arhitektuuri või taimi, lisaks foonimaterjale nagu kartong, marmor ja kangas – ning loob maalilisi stseene, mis paljastavad taju piirid.
Ta on näidanud oma töid kõikjal Euroopas ja USA-s, sh Ratio 3-s San Franciscos, White Cube’is Berliinis ja Harris Liebermani galeriis New Yorgis. Tema tööd on San Francisco ja New Yorgi kaasaegse kunsti muuseumite püsikollektsioonides.

Banu Cennetoglu (1970) elab ja töötab Istanbulis. Ta on õppinud Pariisis psühholoogiat (BA) ja hiljem ka fotograafiat. Aastatel 2002–2003 oli ta resideeriv kunstnik Rijksakademie’s Amsterdamis. Ta töötab fotograafia, installatsioonide ja trükimaterjalidega. 2006. aastal algatas ta Instanbulis projektiruumi BAS, mis keskendub kunstnike raamatute ja trükiste kogumisele ja väljaandmisele.
Tema hiljutiste näituste hulgas on “Guilty feet have got no rhythm” Baseli kunstihoones; “Sample Sale – 2010 BC” Istanbuli Rodeos; Türgi paviljon 53. Veneetsia biennaalil; 10. Istanbuli biennaal; 1. Ateena biennaal.
www.banucennetoglu.com

Sunah Choi (1968) sündis Koreas, ta elab ja töötab Berliinis. Ta on õppinud Riiklikus Kaunite Kunstide Kõrgkoolis Frankfurtis (MFA, 2001) ning Slade Kaunite Kunstide Koolis Londonis (2000).
Sunah Choi töötab fotograafia, samuti skulptuuri, video ja installatsiooni valdkonnas. Tema teosed tegelevad tihti juhuse mõistega ning rajanevad kultuurilist omastamisprotsessi puudutaval debatil.
Ta uurib materjali vormilist ilmet ning vormide tekkimist. Choi loob vormidest kompositsioone ja arranžeeringuid, mis on suhtes kindla esteetika ja sisuga, millega neid on küllastatud. Tema installatsioonid põhinevad tihti materjali uurimisel ja objektide kompositsioonidel, mis (läbi ülevate sekkumiste) kantakse üle teise dimensiooni.
Alates 1999. aastast on Sunah Choil olnud üle kümne isikunäituse Saksamaal, Šveitsis ja Koreas. Ta on osalenud paljudel grupinäitustel kõikjal maailmas: Euroopas, Jaapanis, USA-s ja Koreas.
www.sunahchoi.com

Haris Epaminonda (1980) sündis Nicosias, Küprosel, ning elab ja töötab nüüd Berliinis. 2007. aastal oli ta üks Küprose esindajatest 52. Veneetsia biennaalil, samuti on ta osalenud 5. Berliini biennaalil (2008) ja Sharjah’ biennaalil (2009).
Tema hiljutised ja lähiaja isikunäitused on järgnevates kohtades: MoMa, New York (2011), Schirn Kunsthalle, Frankfurt am Main (2011), Museo di Palazzo Poggi & Biblioteca Universitaria, Bologna (2010), Level 2 Gallery, Tate Modern, London (2010), Site Gallery, Sheffield (2010), Rodeo, Istanbul (2009), Malmö Kunstihoone, Malmö (2009), Circus, Berliin (2008) ja Künstlerhaus Bethanien, Berliin (2008).
Aastast 2007, arendab Epaminonda koos Daniel Gustav Crameriga jätkuvat raamatuprojekti „The Infinite Library“ („Lõputu raamatukogu“).
www.harisepaminonda.com

Dénes Farkas (1974) on sündinud Budapestis ning elab ja töötab Eestis. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafika eriala (BA, 2001) ning fotograafia osakonna (MA, 2003).
Dénes Farkase meediumid on fotograafia ja installatsioonid. Tema teosed käsitlevad eelkõige ühiskonna struktuuriga seonduvat problemaatikat, lahates sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi.
Alates 1998. aastast on ta osalenud isiku- ja grupinäitustel nii Eestis kui ka mujal Euroopas.
Aastatel 2005–2009 töötas Dénes Farkas Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna dotsendina ning alates 2009. aastast töötab samas õppejõuna.
www.denesfarkas.com

Geoffrey Farmer (1967) sündis Eagle Islandil, Briti Columbia saartel, ta elab ja töötab Vancouveris. Ta õppis San Francisco Kunstiinstituudis (1991–1992) ning Emily Carri Kunsti- ja Disainiinstituudis (bakalaureusekraad 1993. aastal).
Farmeri uurimuspõhiste projektide tulemusena sündisid multimeediainstallatsioonid, mis kombineerisid videot, filmi, performance’i, joonistamist, skulptuuri, leitud objekte ja tekste. Ta on välja töötanud ka karmi süsteemi, milles peegeldub tugev huvi protsessi, muutumise ja teatraalsuse, sh loojutustamise, lavastuse, improvistsiooni ja tegelikkuse väljamõtlemise vastu.
Tema hiljutiste isikunäituste hulgas on „Geoffrey Farmer” (Musée d’art contemporain de Montréal, 2008); “The Last Two Million Years” (The Drawing Room, London, 2007); “Pale Fire Freedom Machine” (Power Plant Gallery, Toronto; 2005), “The World As A Stage” (Tate Modern, London, 2007; ICA Boston, 2008); “Gasoline Rainbows” (Contemporary Art Gallery, Vancouver, 2007); “Classified Materials” (Vancouver Art Gallery, 2005) ning “Intertidal: Vancouver Art & Artists” (MuHKA, Antwerp, 2005).

John Gerrard (1974) sündis Dublinis ning elab ja töötab Dublinis ja Viinis. Ta on õppinud Ruskini Joonistamise ja Kaunite Kunstide Koolis Oxfordi Ülikoolis (BFA skulptuuri alal, 1997). Kaunite kunstide magistrikraadi omandas ta Chicago Kunstiinstituudis 2000. aastal ning teadusmagistri kraadi Dublini Trinity Kolledžis 2001. aastal. 2002. aastal anti talle võimalus resideeruda kunstnikuna Ars Electronica Futurelabis Linzis.
Linzis alustas Gerrard tööd reaalajas toimiva 3D-meediumiga – keeruka programmiga, mis on algselt välja töötatud militaarsimulatsiooni tarbeks –, et luua maali, joonistamise, skulptuuri, fotograafia ja filmi aspekte ühendavaid kunstiteoseid.
John Gerrard on hiljuti esinenud soolonäitustega Šoti Rahvuslikus Kaasaegse Kunsti Galeriis Edinburghis, Hirshhorni Muuseumis ja Skulptuuriaias Washington, D.C.-s ja Perthi Kaasaegse Kunsti Instituudis Austraalias. 2011. aasta juulis püstitati Manchesteri rahvusvahelise festivali raames Manchesteri Lincolni väljakule tema olulisim installatsioon „Infinite Freedom Exercise“ („Lõputu vabadusharjutus“).
www.johngerrard.net

Caroline Heider (1978) sündis Münchenis ning elab ja töötab Viinis. Ta on õppinud Viini Muusika ja Etenduskunstide Ülikoolis (2001–2008), Viini Kaunite Kunstide Akadeemias (fotograafia ja kaunid kunstid, 2003–2009) ning Glasgow Kunstikoolis (skulptuur ja keskkonnakunst, 2007)
Caroline Heideri tööd põhinevad olemasolevatel piltidel, avaliku elu kujutistel, mida kasutatakse näiteks ajakirjades. Kunstnik keskendub piltide sotsiaalsele ja kultuurilisele kontekstile. Ta uurib, kuidas toimivad pildid kunstitööde kontekstis. Caroline Heider haarab oma töödesse kummalisi pilte, eemaldab neilt konteksti ning reprodutseerib ja töötleb neid.
Tema hiljutiste isikunäituste hulgas on „Relax – the universe will guide your life“ Arthothekis (München, 2011) ja „Along the lines“ Gallery Winiarzykis (Viin, 2010). Viimaste grupinäituste hulgas on „Körper Codes. Menschenbilder aus der Sammlung“ Salzburgi Moodsa Kunsti Muuseumis, Linz Triennale 1.0 Austria Riikliku Muuseumi galeriis Linzis, Fotobiennaal RU Riiklikus Kunstimuuseumis Novosibirskis, Expedit 11 Werkstadt Grazis Austrias (kõik 2010. aastal).

Annette Kelm (1975) sündis Stuttgartis ning elab ja töötab Berliinis.
Annette Kelm pildistab vaikelu, portreesid, objekte, arhitektuuri ja maastikku. Tema töid eristab selgus, minimaalne ja asjalik metonüümia. Paljud tema fotod kätkevad endas ajatuse hetke ja on ruumita, kuid keskenduvad lavastatud teema praegusele hetkele ning selle vormile ja struktuurile.
Kelmi esimene isikunäitus leidis aset 1999. aastal, sellest alates on tema töid näidatud kõikjal maailmas – USA-s, Euroopas, Lõuna-Koreas ja Jaapanis. Tema hiljutiste grupinäituste hulgas on „ILLUMInazioni“ 54. Veneetsia Biennaalil, „Strictly global!“ Frankfurt am Maini Taunusanlages ja Bonni Kunstvereinis, „The Anxiety of Photography“ Aspeni Kunstimuuseumis USA-s (kõik 2011. aastal); „How Soon is Now“ Moskva Garage Center for Contemporary Culture’is, „TRUST“ Söuli Media Citys, 6. biennaalil (mõlemad 2010).

Elad Lassry (1977) sündis Tel Avivis, ta elab ja töötab Los Angeleses. Lassry omandas bakalaureusehariduse California Kunstiinstituudis (2003) ning magistrikraadi Lõuna-California Ülikoolis (2007).
Lassry ühendab loojutustuse piltide ja ajaloo kummitustega, mis säilivad fotodes kaua pärast oma algsest kontekstist eemaldamist. Lassry tööd jäljendavad reklaamifotosid. Ometi on esmapilgul ka kõige vahetumad tunduvad fotod keerukad kihilised paljastused, milles leidub juhuslikku hägu või mitmekordselt pildistatud negatiive.
Tema hiljutised isikunäitused on olnud „Sum of Limited Views“ (St Louise Kaasaegse Kunsti Muuseum, MO; Zürichi Kunstihoone, mõlemad 2010); „Elad Lassry: Three Films“ (Whitney Ameerika Kunsti Muuseum, New York, 2009). Hiljutiste grupinäituste hulka kuuluvad: „ILLUMInations“ (kuraator Bice Curiger, 54. Veneetsia Biennaali rahvusvaheline paviljon); Deutsche Börse fotograafiapreemia 2011, fotograafide galerii Londonis; „New Photography 2010“ (MoMa, New York); „Dance with Camera“ (Houstoni Kaasaegse Kunsti Muuseum, 2010).

Tatiana Lecomte (1971) sündis Bordeaux’s ning elab ja töötab Viinis. Ta on õppinud Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis (1998–2000) ning Viini Tarbekunsti Ülikoolis (1995–2002).
Tema tööde keskne teema on teatud paikade ajalooline ja/või meediast mõjutatud tähtsus ning nende fotoportreteerimise võimalikkus/võimatus.
Tema valitud isikunäituste hulka kuuluvad „Erzatz“ Viinis (2007); „Scriptures Without Words“ Kremsi Linnapargi galeriis (2009); „Wien 5. (tööpealkiri)“ Viini Valges Majas (2011). Valitud grupinäituste hulgas on „Photo Graz 06: a selection“ Ljubljana fotoühenduses (2007); „Oral Landscape“ Linzi Riiklikus Galeriis (2008); Triennale Linz 1.0 (2010) ning „Nichts verschenken, alles nutzen“ Viini FLUC-is (2010).
www.lecomte.mur.at

Christodoulos Panayiotou (1978) sündis Küprosel ning elab ja töötab Berliinis. Ta õppis algul tantsu, teatri ja antropoloogia alal, tema teostesse on hõlmatud video, fotograafia, slaidide projektsioonid ja installatsioonid.
Christodolous Panayotou tööd on struktureeritud temaatiliste ringidena, mis toimivad tihti pigem peatükkidena kui alajaotustena. Osa tema visuaalkeelest muutub ajaloolise ja poliitilise jutustuse üle taasarutlevaks manifestatsiooniks, keskendudes defineerimata ihadele ja identiteediprojektsioonidele, mis tegelevad oma eksistentsiaalsete otsingutega. Tema huviorbiiti kuulub nii indiviid kui ka kollektiiv.
Tema hiljutiste isikunäituste hulka kuuluvad ülesastumised Leipzigi Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2011), Zürichi Kunsthalles ja Londoni Cubittis (mõlemad 2010). Hiljutiste grupinäituste nimistus on „You are not alone“ Joan Miro Fondis (Barcelona), „Based in Berlin“ Berliini Uues Kunstiühingus, „The End of Money“ Rotterdami Witte de With’is ning „I Know Something About Love“ Londoni Parasol Unitis (2011).
www.christodoulospanayiotou.com

Marlo Pascual (1972) sündis Tennessee osariigis Nashville’is ning elab ja töötab New Yorgis. Ta omandas bakalaureusekraadi Tennessee Ülikoolis (1994) ja magistrikraadi Tyleri Kunstikoolis Philadelphias (2007).
Marlo Pascual kasutab oma tööde lähtepunktina leitud pilte ja filme, luues fotopõhjalisi skulptuure, installatsioone ja kujutisi, mis viitavad kunstivooludele nagu kontseptuaalne kunst, sürrealism, minimalism ja arte povera. Tihti leiab ta oma alusmaterjali second hand poodidest, kus ta tuhnib läbi näopildid, softporno ja filmikaadrid, ning leiutab neist uued skulpturaalsed objektid.
Pascual on osalenud grupinäitustel New Yorgi Skulptuurikeskuses, Moskva Garage’is, Bardi Kolledži Hesseli Kunstimuuseumis, 303 galeriis New Yorgis ja Galerie des Galeries’s Pariisis. Tema esimene isikunäitus pandi välja Aspeni Kunstimuuseumis.

Alexander Singh (1980) on sündinud Bordeaux’s, hetkel elab ja töötab ta New Yorgis. Aastatel 1998–2001 õppis ta Oxfordi Ülikooli kaunite kunstide teaduskonnas, aastatel 2003–2005 New Yorgi Visuaalkunstide koolis (SVA) ning aastal 2006 Skowhegani maali ja skulptuuri suvekoolis.
Singhi looming on äärmiselt mitmekesine, ta kasutab meediumitena kirjandust, videot, installatsiooni, kollaaži ja performance’it. Oma töödes analüüsib ta tihti ajaloolisi ja narratiivseid tavasid, kõheldes teadmiste ja tõlgenduste tõesuses.
Aastast 2007 on ta isikunäitustega esinenud New Yorgis, Lissabonis, Roomas, San Franciscos, Pariisis ja Berliinis. Grupinäitustel on Singh osalenud aastast 2001 USA-s, Hong Kongis ja Euroopas. Ta on esinenud kõikjal üle maailma.
Alexander Singh on teose „The Marque of the Third Stripe“ (2007) autor, samuti on ta kirjutanud mitmeid lühinovelle.