Wim Lamboo (1949) ja Inge Baauw (1970) on alates 1989. aastast koostööd teinud ning näidanud oma töid nii kodumaal kui ka teistes riikides. Koos või eraldi on nad töötanud Lätis, Leedus ja Eestis, Kesk- ja Ida-Euroopas ning Madalmaades. Pole kahtlust, et kaks fotograafi hindavad teineteist ja teineteise fotosid, koos eksponeerituna on seda ka näha.

Ühiste teemade kõrval on kahel fotograafil ka erinevusi. Baauw on oma kaamera kõikjal suunanud nii-öelda nõrgimate inimeste poole. Baauw teeb nende inimeste tugevusest ja ellujäämisinstinktist ülevaate imetluse ja armastusega ning keskendub seda tehes neile teistmoodi.

Lamboo on alates 1980. aastatest pildistanud talle omases stiilis – kunstnikud, põgenikud, naised ja tänavaelu. Kuid alati on fotol isiksused oma individuaalsuse ja inimväärikusega. Wim Lambool on Eestiga tugev side – kümne aasta jooksul (1998–2008) pildistas ta eesti kunstnikke ja veel kolm aastat (2007–2010) tegi ta dokumentaalsarja eesti naistest Tallinna tänavatel.

Nina Potrykuse (1984) pildid on autonoomsed realistlikud teosed, mis on valminud kunstiakadeemia lõputöö raames. Need peegeldavad mõndagi noore kunstniku elust ja kogemustest ning on loodud Lamboole ja Baauw’le sarnaste tehniliste ressursside ja meetoditega.

Veelgi enam annavad kõik need tööd rahvusvahelisele publikule edasi seda, mida võimaldab tänapäeva kunstiharidus Madalmaades.